C loves beauty

Mis on anoreksia?
Anoreksia (teaduslik nimetus neurogeenne isutus, ladina keeles anorexia nervosa) on psüühikahäire (söömishäire), mille tunnuseks on teadlik ja tahtlik kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17,5 või väiksem.

Kaalu kaotus (või madalal püsimine) saavutatakse teatud toitude vältimise, oksendamise, kõhulahtisuse esilekutsumise, ülemäärase treeninguga.
Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid.
Eelpoolkirjeldatuga kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös, häiritud saab organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid. Seetõttu loetakse anoreksiat ohtlikuks haiguseks, mis keerulisel kujul vajab hospitaliseerimist. (Vikipeedia)

Millest kõik alguse sai?
Alguse sai asi sellest, et otsustasin pisut kaalust alla võtta, et end paremini tunda. Ei ma ei olnud ülekaalus vaid ikka normaalkaalus, aga ma ei olnud endaga rahul. Ma hakkasin trennis käima ja tervislikult toituma.

Trennist ja toitumisest.
Alguses käisin 3x nädalas trennis ja tegin endale iga nädal ka patupäeva. Kaal langes normaalselt, aga ühel hetkel mulle sellest ei piisanud. Ma suurendasin trennide hulka ja lõpuks tegin trenni 2x päevas 7 päeva nädalas lisaks sellele liikusin tavaelus palju, olin täielikult sõltuvuses. Pesu viisin ühes toast teise ükshaaval, ka sokid, et rohkem samme teha. Trennidest käisin tantsimas, tegin lihastrenni ja vastupidavust. Spordisaalis väljapool käisin kiirkõndi tegemas 5km ,7km või 10+km.
Toitumist kärpisin aina rohkem. Alguses viskasin välja kõik magusa ja rämpstoidu, siis süsivesikud, rasvad ja lõpuks ka valgud, peadselt ei jäänud mu menüüsse muu, kui vesi ja energiajook (ka see oli nocco), et trennis vastu pidada. Ma arvestasin täpselt välja mitu kilokalorit ma päevas tarbisin ja palju ma kulutasin. Tavaliselt kulutasin 3000+ ja tarbisin 0-100kcal päevas.

Muu sõltuvus peale trenni.
Tänu halvale toitumisele oli mu ainevahetus täiesti tuksis ja sellest tekkis mul lahtistite sõltuvus. Tarbisin neid igapäevaselt ja tihti üle lubatud normi.

Muutused käitumises ja minus endas.
.Minu käitumine inimestega muutus väga kardinaalselt, ma olin kiirelt vihastuv ja kuri ning alati mossis. Mind ei ajanud enam miski naerma ja ma ei sallinud üritusi, kus oli söömine (sünnipäevad näiteks), ma valetasin palju oma lähedastele enda toitumise kohta (ma olen juba söönud jne). Ma läksin tohutult endast välja, kui ei saanud trenni minna ja miski muu tuli vahele. Ma oleksin peaaegu presidendi vastuvõtule minemata jätnud, sest mul oli trenn samal päeval ja sellel ajal. Ma ei olnud kunagi endaga rahul, ei kaalu ega välimusega.Mu juuksed langesid salkudena välja, mu küüned murdusid, mu nahk oli hallikas. Mu ribid ja seljalülid võis vabalt ükshaaval üles loendada. Mul oli valus kõvemal pinnal istuda, sest kondid olid väga väljas. Mul oli südasuvel +25 kraadiga ikka külm.

Kui palju ma lõpuks kaalusin?
Ma olen 180,5 cm pikk, kaalulanguse alguses kaalusin 74kg.
Kõige madalam kaal oli 48kg.
Ma kaotasin aastaga 26kg.
Ma kaalusin ennast iga päev ja ei olnud kordagi hetke, mil mu kaal oleks seisnud või tõusnud.
Haiglas võtsin ma juurde 8kg ja iseseisvalt 3kg. Hetkel olen peaagu normaalkaalus.

Kuidas ma abi sain?
Ma lõpetasin suve alguses edukalt kooli ning mu pere tuli mu lõpetamisele. Ma ei olnud pikalt enda lähedasi näinud ja mu venna naine ütles mind nähes, et mul on probleem. Tema aitas mind ja ma läksin haiglasse ravile.

Milline oli haigla elu ja kaua ma seal olin?
Ma viibisin ravil Tartus, söömishäirete osakonnas.
Haigla elu oli alguses karm. Toidukordi oli päevas 6 tükki.
Terve ühe päeva toidu kaloraaž oli minu nädala või veel pikema aja oma. Minu magu oli väga väikeseks muutunud ja mul oli kurnav ning raske ja valus olla. Väga raske oli leppida, et ma ei saa liikuda. Ma ei tohtinud õue minna nädal ja hiljem võisin 15min õues istuda ning teistega suitsule kaasa minna. Taastoitmine kurnas mind ning magasingi enamuse aja päevast.
Kuna tavadieediga mu kaal ei tõusnud, siis pandi mind dieedile nimega VR2. See tähendab valgurikast dieeti.
Osakonnas kaaluti 2x nädalas, samuti tehti sama palju vereanalüüse ja ekg.
Haiglas olid ka vahvad tegevused nagu tegevusteraapia, füsioteraapia, grupiteraapia ja küpsetamine. Lisaks arstile külastasin psühholoogi.
Paranedes võisin iga päev 1h väljas jalutada ja vajadusel kauem omi asju ajada. Lisaks sain perega väljas einestada ja venda külastada.Ma olen ääretult tänulik kogu osakonna meeskonnale, arstidele ja õdedele, kes mind selle 3,5 kuu jooksul aitasid!

Kui tihti ma kodus sain viibida?
Haiglas oldud aja jooksul käisin ma kodus vist kaks korda nädalavahetusel. Kodus mul toitumisega algselt nii hästi ei läinud ja haiglasse tagasi minnes oli kaal jälle langenud.

Mis tunded mind haiglas valdasid?
Alguses olin ma väga-väga motiveeritud, aga see muutus kiirelt. Arvatavasti ma sain aru, et tõesti ma pean kaalust juurde võtma ja see juhtub reaalselt. Väga pikalt oli mu motivatsioon ümmargune null, mind ei aidanud miski ja tundsin, et elul ei ole mõtet. Haiglas diagnoositi mul süvenenud depressioon.
Kaalu paranedes ja intensiivse ravi käigus hakkasid asjad lõpuks mäest üles minema ja ma nägin taas tunneli lõpus valgust. Siinkohal tahan ma tänada oma perekonda ja sõpru, kes sellel raskel ajal siiski minu kõrvale jäid ja mind toetasid!

Kehataju häirest.
Kehataju häire saadab mind kahjuks siiani ja see võib veel pikalt püsima jääda. Peeglisse vaadates näen väga paksu inimest samuti enda jalgu või kõhtu vaadates. Riideid ei ole ma endale pikalt ostnud ja kui olen ostnud, siis suuruses L või XL (peamiselt särgid ja kampsunid, tuunikad). Kõik pisikesed riided olen ma silma alt ära pannud või taaskasutusse viinud. Peamiselt asjad suuruses 32, XS.

Mis toimus peale haiglast välja saamist?
Haiglast välja saamine oli minu jaoks suurepärane uudis. Mitte, et see koht minu jaoks vastik oli, ma leidsin sealt endale suurepäraseid sõpru ja tuttavaid, kellega suhtlen tihedalt siiani. Personal oli suurepärane ja ma tundsin end seal hästi, Koduigatsus oli tõesti suur, aga samas oli hirm, et mis edasi saab. Koju saabudes samal päeval sõitsime endale koera võtma, nüüd on mul pisike taksikoer Iti, kes on mulle teraapiline ja väga tähtsal kohal elus.
Kodus pidin jätkama kaalu parandamisega ja korrapärase söömisega. See oli alguses raske, sest söögiisu ja tühja kõhtu ei olnud ma tundnud väga-väga pikalt. Õnneks oli ja on mu kõrval kallis ema, kes mulle süüa valmistas ja silma peal hoidis. Kodus olles kaal paraku palju ei tõuse ja eriti siis, kui astusin sammu tagasi ja piirasin toitumist edasi, aga mitte pikalt.

Milline on minu elu nüüd?
Ma keerasin oma elus uue lehekülje, elan nüüd välismaal. On paremaid ja halvemaid päevi, aga näen, et on võimalik edasi elada tavalist elu. Ma söön kõike ja ei piira ennast, ma tunnen vahest tühja kõhtu ja reageerin sellele nagu tavaline inimene. Mul on tekkinud isud, mida alati rahuldan.
Trenni ma hetkel väga ei tee, käin jalutamas ning teen kõhulihaseid ning kükke. Uuest aastast lähen jõusaali ja jälgin toitumiskava ning treeningkava, mitte mingit isetegevust enam.
Hetkel aitavad mind kindlasti ravimid, mida võtan iga hommik ja õhtu. Lisaks külastan regulaarselt psühholoogi ja käin Tartus toitumisnõustaja ning arsti juures kontrollis.